Teater. Muusika. Kino.: Julamalte ülevaatamise aegu. Mingo Rajandi “Creating Gods” Pärdi päevadel 2018
Mingo Rajandi muusikalist lavateost „Creating Gods” esitati tänavuste Pärdi päevade raames Niguliste kirikus neljal õhtul, siinne refleksioon põhineb 8. ja 9. septembril nähtud etendustel. Et lavateosest kirjutama hakata oli võimalik alles kuu aega hiljem, ei ole siinkohal fookuses mitte niivõrd lavastus detailses plaanis kuivõrd mällu salvestunud kogumõju ja tähendus praeguses ühiskonnas. Helilooja ja kontrabassimängija Mingo Rajandi autoripositsioon on lavateose „Creating Gods” kandetala. Tema lõputult heatahtlikult, siiralt ja empaatiliselt maailma tunnetav ja sellesse suhtuv loojanatuur on lavaloo hingestaja. Kontseptsioon sündis koostöös Ahto Abneri, Paul Curley ja Seán Mac Erlaine’iga ning on selgelt tunda, et tegemist on mõttekaaslaste harmoonilise ühendusega. Ehkki dramaturgilises plaanis oleks tähtsaim roll näitleja Paul Curley kanda, hoiab lavastuse telge esimesest viimase hetkeni Mingo Rajandi, kes on kõige toimuva süda — temast kõigis suundades lähtuvad nähtamatud kiired loovad lavakompositsiooni terviku ja annavad toimuvale tähenduse. Rajandi on nii keskme hoidja kui ka keskmest väljapoole jagaja; ta on ühtaegu ruumi looja ja hoidja. Lavateoses „Creating Gods” loodi kuulajaile-vaatajaile üks omalaadne muinasjuturuum, kus viibides oli võimalik kas suhestuda või mitte suhestuda väljapakutud impulsside ja teemadega ning kogeda, mida need impulsid vastuvõtjas tekitavad. Niguliste kirik oma topelttähendusega — ajaloolise kiriku- ja praeguse kontserdisaalikeskkonnana — oli ruumina targalt ära kasutatud ja tööle pandud. Ajalooline kuliss muutus tänu muusika helgusele, teksti häbenematult lapselikule jumalavallatusele ja oskuslikule valguskujundusele kergemaks ja õhulisemaks, raske ajaloolis-religioos-ne taak pudenes ja murenes. Põhiroll oli kanda sõnal (ingliskeelsed tekstid, mis põhinesid Caeirol/ Pessoal, ent mida oli modifitseeritud), millele sekundeeris Mingo Rajandi lihtne ja kaunis muusika (vahetu musitseerimine pluss eelsalvestatud materjal). Selgituseks: portugali luuletaja, kirjanik, kriitik ja filosoof Fernando Pessoa (1888–1935) oli tuntud kirjanduslike müstifikatsioonide poolest, avaldades oma loomingut heteronüümide, st erinevate fiktiivsete isiksuste nime all, kel igaühel oma personaalne „elulugu”. Alberto Caeiro on üks tema esimesi tugevaid heteronüüme, kelle peateoseks on luuletsükkel „Karjade kaitsja”. Väga olulist osa sugestiivse atmosfääri loomisel mängisid valguskujundus ja kunstnikutöö (kostüümid, maskid), aga ka kaks põnevat ja ühtlasi meditatiivset koreograafilis-panto-miimset improstseeni (tänu millele liigendus lavastustervik kolmeks osaks), mis lisasid toimuvale uusi impulsse ja varjundeid.
